Monoloog magava microlinklasega

(Tornikella 12 kellalööki)

Kasksteist kellalööki – käes on südaöö. Hetk, mil üks päev lõpeb ja teine alguse saab. Sa oled juba mitmeid tunde tagasi oma mailibox’i kinni pannud, lastele unejutu ära lugenud, kaasale head ööd musi andnud ja magad magusat und.

On asju, mida ei saa Sulle e-mailis kirjutada või koosoleku laua taga öelda, aga praegusel kesköötunnil lausutud mõtted leiavad tee läbi unenägude Sinuni.

Must ja valge, külm ja soe, ilus ja kole, soolane ja magus, kasum ja kahjum – need kõik on äärmused. Me elame oma elu äärmuste vahel – püüeldes kogu aega selle otsa poole, mis meile tundub õige, sattudes vahel ka hoopiski teise äärde – kuhu teed me ei otsinud.

Kas oled märganud, et inimesed kipuvad äärmustes muutuma – kaaslane, kes on päiksepaistelisel päeval teiste vastu sõbralik ja hea muutub vihmase ilmaga õeldaks torisejaks!? Äärmused toovad meie juures välja lummavad ja samas ka eemaletõukavad jooned. Mine kaaslasega vihmase ilmaga matkale ja Sa õpid tema tõeliselt palet tundma nii heas, kui vahest ka halvas.

Mäletad selle aasta raskeid otuseid? Sina ei muutunud! Olid selline nagu ikka – alati valmis pingutama ja teisi toetama. Sa võid enda üle uhke olla, et just Sina oled üks nendest matkalistest, kellel teiste jaoks alati hea sõna varuks ja kes alati teoga toetab ning ei lase vihmal end häirida.

Tead, mida ma Sinu juures kõige enam imetlen? Positiivsust. PO-SI-TIIV-SUST. Eriti just neid hetki kui Sa peale pikka ja väsitavat koosolekut püsti tõused, võtad oma arvuti kaenlasse ja ütled: „Teeme ära! Andke natuke aega – küll me hakkama saame!“. Ma ei tea, kust Sa võttad selle energia ja positiivsuse? Aga see on nakkav.

Äärmused tulid ja tulevad meie ellu ikka ja jälle – me ei tea millised need on, aga me saame valida kellega koos neid vastu võtta.

Usalda teisi microlinklasei enda ümber! Nemad usaldavad Sind!

Ja ära unusta oma kõige olulisemaid energiaallikat – oma peret, sõpru!

Ka minul on aeg minema hakata. Homme päev juba ootab ...

16. detsembril 2009