Isadepäevaks

Isaks ei saada koos lapse sünniga! Isaks kasvatakse koos lapsega – päev päeva kõrval, olles osaline lapse igapäeva tegemistes. Isaks ei saa kusagil õppida, selle tee peab igaüks ise läbi tegema: istudes haige lapse voodi juures; joostes ratta järgi kui ta õpib esimest korda sõitma; lohutades pettunud last kui tema unistused ja ootused kohe ei täitu; üritades rahustada jonnivat last; jälgides tema silmi kui ta kingipakke avab, ise ootusärevusest värisedes; jälgides magavat last; otsides paaniliselt teda inimestest pungil rannas; olles koolilõpuaktusel; tutvudes tema võimaliku väimehe/miniaga; võttes sülle vastsündinud lapselast. See nimekiri on lõputu ...

Lugedes eelmisel nädalal lasteaaias, mida lapsed on kirjutanud oma isade kohta, taipasin ma, et iga laps vaatab oma isa erinevalt ja ei ole olemas ühte ning ammendavat kirjeldust isa kohta. Iga isa on oma lapse jaoks üks ja ainulaadne.

Ma ei oska kellelegi jagada õpetussõnu, kuidas olla hea isa, aga ma usun, et andes oma lapsele edasi seda head, mida teie isa teile andis ja üritades lisada neid asju, mida te oma isalt veel oleksite oodanud, olete te õigel teel. Kuidas seda tänapäeva kiires elutempos teha? Võtke aega lastega omavahel olemiseks, kaasates neid oma tegemistesse ja toimetamistesse isegi siis, kui teile tundub, et lapse jaoks võib see igav olla.

Ärge siis unustage tänasel päeval (ega edaspidigi) ka oma isasid, kes olid ja loodetavasti on ka täna teie kõrval ja ootavad ning hoiavad pöialt, et teil hästi läheks.

Jõudu ja jaksu kõigile tänastele ja tulevastele isadele!