Analüüsid näitavad, et OECD riikides on tervelt 50% viimaste aastakümnetel saavutatud tootlikkuse kasvust tulnud uute info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutuselevõtust. Statistikaameti andmetel toodab üks IKT valdkonna töökoht Eestile lisandväärtust 40 000 eurot aastas, mida on kaks korda rohkem kui teised majandusvaldkonnad keskmiselt.
Peale taasiseseisvumist astus Eesti väga pikkade sammudega oma IT lahendustega maailma arenenud riikidele järele olles paljudes valdkondades teerajaja (ID-kaardi kasutuselevõtt ühiskonnas, e-valimised, mobiilparkimine jt). 90ndate alguses ei olnud Eestis tuhandete kaupa haritud IT spetsialiste. Kuidas selline hüpe siis teoks sai? Kõige selle taga olid haritud inimesed, kes küll tollel ajal ei teadnud eriti midagi infotehnoloogiast ja arvutitest, aga olid saanud väga korraliku hariduse loodusteadustes (matemaatika, füüsika, mehhaanika, keemia). Selle hariduse baasilt õpitigi käigu pealt selgeks ka IT valdkonna põhitõed.
Maailm meie ümber aga areneb edasi ning konkurentsis püsimiseks peavad nii ettevõtted kui riikide majandused üha kiiremini leidma võimalusi olla oma tegevuses senisest veelgi kiirem ja efektiivsem. Infotehnoloogial on selles mängus võtmeroll. Eestist oleks väga rumal jätta see võimalus ja loodud edumaa kasutamata!
Kogu mängu juures on aga kolm takistust, mis meie ilusad plaanid nurjata võivad. Esiteks kasutatakse IT lahendusi tagasihoidlikult – tööharjumuste muutmine on ju alati raske ja aeganõudev ning mugavam on ju jätkata nii nagu siiani tehtud on. Teiseks tänaste tööprotsesside ja tegevuste automatiseerimine IT abil – tänaste töörutiinide automatiseerimine ei taga ettevõtetele veel konkurentsieelist, mis saavutatakse alles siis kui lisaks infotehnoloogi kasutamisele muudetakse oluliselt ka tööprotsesse. Kolmandaks takistab meid juba täna IT spetsialistide nappus, kes neid innovatiivseid IT lahendusi looksid ja töös hoiaksid.
Viimastel aastatel on Eestis palju räägitud info- ja kommunikatsioonivaldkonna kõrgharidusest jättes tähelepanuta erialakoolid, põhikoolid ja gümnaasiumid, huvialakoolid. Veelgi enam - vähe tähelepanu on saanud ka IT spetsialistide täiendkoolitus, teiste erialade (arstid, ehitajad jne) IT alane koolitus ja kahjuks ka kogu elanikkonna üldine IT alane harimine.
Me oleme tänaseks olukorras, kus alla veerandi (24,6%) Eesti rahvastikust moodustavad noored (7-26. aastased), veel 1990. Aastal oli see osakaal 28%. Aastaks 2017. on selles vanuserühmas võrreldes tänasega ligi 45 000 noort vähem. Vähem noori tähendab ka vähem tipptehnoloogiat tundvaid ja oskavaid spetsialiste. Seda loomulikult juhul, kui me midagi ette ei võta ja samamoodi jätkame.
Küsige oma tuttavatelt põhikooli või gümnaasiumiõpilastelt paljud neist soovivad peale kooli lõpetamist tegeleda tehniliste aladega, mis nõuavad matemaatika ja füüsika tundmist. Info- ja Telekommunikatsiooni Liit (ITL) külastab igal aastal koole üle Eesti ja kahjuks ei tõuse saalis just väga palju käsi tehnoloogiaerialade kasuks. Milles siis asi, kas Eesti noorte pea ei võta matemaatikat?! Vastupidi. OECD poolt regulaarselt korraldatav PISA uuring (15-astaste noorte seas üle maailma) näitab, et Eesti õpilased on matemaatika võimete osas keskmiselt märkimisväärselt üle OESD keskmise. Täppis- ja loodusteaduste tundmisel on Eesti õpilased võrreldes oma eakaaslastega suisa maailma esiviisikus. Kõige selle juures on aga üks konks – vaatamata sellele, et keskmiselt (tugevate, keskmiste ja nõrkade teadmistega õpilased kokku) oleme tublid tegijad, siis suhtarvult on tugevaid matemaatika oskajaid meie noorte seas võrreldes teiste riikidega häbiväärselt vähe. Kõige tugevamad noored matemaatikud on pärit sellistest riikidest nagu Singapur, Korea, Jaapan ja Soome. Ärevuseks annab alust seegi, et võrreldes PISA 2006. aasta uuringuga on märgata Eesti õpilaste teadmiste nihet matemaatikas madalamate saavutustasemete poole.
Heakene küll, oletame, et reaalainete õpetajatel on käed jalad tööd täis, et tagada kõigile õpilastele ühtlane teadmiste tase. Kuidas on lood huviharidusega – kas lastel on võimalik õppida informaatikat, matemaatikat, keemiat või füüsikat huvialakoolides? Täna õpib huvikoolides ligikaudu 68 000 õpilast, neist ainult 1,1% õpivad tehnilisi erialasid (40% tegeleb spordiga, 38% kunsti ja muusikaga, lisaks veel loodus ja üldkultuuriga seotud õppekavad). Huvikoolides tehnika erialasid õppivate laste osakaal on viimaste aastatega märkimisväärselt vähenenud, jäädes täna 760 õpilase juurde.
Ronime haridusredelit mööda ülesse ja vaatame, kas pilt on muutub paremaks peale põhihariduse omandamist. Põhiharidus käes on noorel 2 valikut: ametit õppima või jätkata haridusteed gümnaasiumis.
2010/11 õppeaastal asus IT ja kommunikatsioonierialasid peale põhikooli lõppu õppima 1300 noort ehk ainult 11% kõigist noortest, kes otsustasid peale põhikooli ametit õppima minna. Kutsehariduse katkestamise poolest on erialadest esikohal arvutiteaduse erialad, kus veerand õpilastest ei vii lõpule oma õpinguid. Paljud neist küll jätkavad oma haridusteed, aga juba mõnel teisel erialal. Nii on viimastel aastatel ametikoolides IKT erialadel lõpetanud ligikaudu 700 spetsialisti. Gümnaasium või ametikool lõpetatud, järgneb valik, kas minna edasi õppima kõrgkooli või asuda tööle. Arvutiteaduste erialadele võetakse igal aastal kõrgkoolidesse vastu ligikaudu 1400 uut üliõpilast. Kõrghariduse erinevatele tasemetele õppima asujaid oli tänavu suvel 18400. Siinkohal jõuame taas kord tagasi reaalainete ja matemaatika juurde. Kõrgharidustasemel õppima asumist loodus- ja täppisteaduste valdkondades piirab vähene reaalainetes sooritatud riigieksamite hulk. Käesoleval aastal riigieksamit teinud õpilastest valis ühena riigieksamitest matemaatika vaid 22,2% noortest!
Palju on räägitud matemaatika muutmisest kohustuslikuks riigieksamiks. Kuid alles ülejärgmisel sügisel gümnaasiumi astuvale õpilasele toob uus õppekava kaasa kohustusliku riigieksamina matemaatika eksami.
Viimaste aastate jooksul on arvutiteaduste lõpetajate arv jäänud 500-550 spetsialisti vahele. Seega üldistatult võib öelda, et antud erialale õppimaasunutest lõpetab alla poole (viimaste aastate statistika põhjal 43-46%).
Loodus- ja täppisteaduste õppevaldkonnas on õpingute katkestamine tase kõige kõrgem võrreldes teiste valdkondadega. Kui keskmiselt katkestab oma kõrghariduse omandamise 14-15% õppima asunutest, siis loodusteaduste valdkonnas jätab õpingud pooleli ligikaudu 20% üliõpilastest. Arvud arvudeks, aga see keskmisest suurem 5% tähendab Eestile igal aastal ligikaudu 125 tippspetsialisti kaotamist loodusteaduste erialadel.
Siin me jõuamegi taas kord reaalainete õpetamise kvaliteedini põhikoolis ja gümnaasiumis. Loodusteadustes väljalangemise üheks peamiseks põhjuseks on raskused reaalainetega kutsekooli ja kõrgkooli õppekavas.
Euroopa Komisjon jälgib lõpetajate arvu loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia valdkonnas tuhande 20-29 aastase elaniku kohta. Pilt, mis antud ülevaatest avaneb, ei anna hetkel kahjuks alust loota, et Eesti suudaks tänase hariduspoliitika juures jääda lähikümnenditel Euroopas ja maailmas uute tehnoloogiate juurutamisel ja loomisel jätkuvalt eestvedajaks.
Kas õppimine lõpeb ameti- või kõrgkooli lõpetamisega? Loomulikult peaks teadlik uute teadmiste ja oskuste omandamine käima inimesega kaasas kogu elu. Siinkohal on aga Eesti pilt võrreldes Euroopa ja maailma tippudega üsna nukker. Tõesti, võrreldes Euroopa keskmisega, kus 9,1% elanikkonnast vanuses 25-64 eluaastat on regulaarselt kaasatud koolitustesse ja treeningutesse, on Eesti olukord veidi parem (10,5%). Samas kui me vaatame Skandinaavia riike, siis näeme süsteemset elukestvat õpet (20-30% elanikkonnast osaleb regulaarselt koolitustel).
Ilma loodus- ja täppisteaduste hariduse kvaliteedi ja haritud spetsialistide arvu kiire kasvuta ei suuda Eesti lähi-kümnendil saavutada riigi konkurentsivõime kasvu. Arengufondi poolt loodud „Eesti majanduse stsenaarium 2018“ mudeli järgi tähendab see Eesti majandusele kaldumist „Lõuna-Soome“ stsenaariumi teele, mis tähendab odavusel põhinevat majandusmudelit ja kapitalipuudust.
Kas meil on juba hilja midagi ette võtta? Aeg liigub halastamatult ja kui me lähiaastatel põhimõttelisi muudatusi haridussüsteemi sisse ei vii, siis võime unistuse Eestist kui edukast uue tehnoloogia juurutajast ja arendajast sinnapaika jätta. Väikse riigina räägib meie kasuks võimekus kiiresti ellu viia suuri ja olulisi muudatusi. Iseasi, kas me tahame ja suudame omavahel kokku leppida.
Siinkohal kutsun ma ülesse juba alustatud töö korralikult lõpule viima. Eesti Koostöö Kogu, Eesti Haridusfoorum ning Haridus- ja teadusministeerium sõlmisid juba 2009. aastal kokkuleppe Eesti haridusstrateegia (2012-2020) koostamiseks, kus kirjeldati Eesti hariduse viite väljakutset. See süsteemne töö tuleb aluseks võtta ja viia konkreetsete otsusteni ja tegevusteni juba 2012/13 õppeaastast.
IT ettevõtteid tuleks kaasata huvikoolide õppekavade koostamisse ning tegevusse. Iga vähegi tegus IT ettevõte võiks alates 2012/13 õppeaastast võtta enda kanda paaris huvikoolis tehnika- ja arvutierialade õpetamise. Huvitavaid asju, mida õpetada on infotehnoloogia vallas kuhjaga.Kutsehariduses on oluliseks probleemiks kutsekoolide tasemete erinevus. Osadel koolidel puudub selge arusaam, kelle jaoks nad IKT spetsialiste koolitavad. Algaval õppeaastal tuleb viia läbi ametikoolide IKT õppekavade akrediteerimine, et selgitada välja konkurentsivõimelised õppekavad. IT erialade kutsestandardi põhjal ootavad rakendamist kutseeksamid , et tagada IT kutseharidusele nö. miinimumtase, mida peavad tagama kõik IT erialasid õpetavad koolid. IKT kutsehariduse erialade õppeaeg tuleb kvaliteedi tagamiseks viia 4 aastani.
Selleks, et vähendada väljalangevust kõrgkoolidest, tuleb saavutada sisuline side ettevõtete ja ülikoolide vahel, et motiveerida üliõpilasi haridusteed jätkama. Ühelt poolt tuleb IT ettevõtetel omavahel sõlmida kokkulepe, et esimese ja teise kursuse tudengeid ei võeta tööle üle 30% töökoormusega, et tagada üliõpilaste fookus õppimisele esimestel aastatel, kus väljalangemise protsent on kõige kõrgem. Teisalt jälle tagada tudengitele reaalne eriala töökogemus juba esimestel aastatel, et näidata reaalset eriala perspektiivi läbi konkreetse töö.
Euroopa Regionaalarengu Fondist toetav „IKT programm“ vajab kiiret käivitamist. Ainuüksi EITSA kaudu peaks selle programmi rakendusprogrammi raames suunatama kõrgkoolide IKT erialade koolituse toetuseks aastatel 2011-2015 ligi 5 miljonit eurot.
Laiemat positiivset ühiskondlikku fooni aitavad luua „Ole Kaasas“ laadsed koolitusprojektid, , et tagada pidev uue tehnoloogia ja IT teenuste süsteemne koolitus elanikkonna gruppidele, kes vajavad tuge uute IT lahenduste tundmaõppimisel.
Riikide majandusvõimekus sõltub üha enam tippspetsialistide olemasolust ja riigi elanike soovist käia ajaga kaasas ning areneda läbi õppimise. Meie laste soov või soovimatus võtta ette ka esmapilgul keeruliste erialade õppimine algab kodust ja esimesest kooliastmest. Keskenduda tuleb kõigile haridustasemetele, mitte ainult kõrgharidusele. Aeg pikkadeks ja mahukateks analüüsideks on otsa saamas, kui me tahame muuta Eestit teadmuspõhise majandusega maaks, tuleb reaalseid muutusi haridussüsteemis teha kohe!
Arvamusartikkel Postimehes (5. septembril 2011)
